ma sumpan meelte ohusoos
kus pole otsa pole äärtki
kus sära kangestub piitsahoos
ja olen nii paljas olen nii väeti
mu valge paber on varsti must
kui kistud saavad soost me patud
mis luule ei nõuaks armastust
kui sinna sisse äng ei satuks
ma vajun ja vajun nii lootmata
mul on nii külm ja olen nii paljas
ma tajun sa näed ja naeratad
näeks minagi nalja sinu naljas
tean mõtled head ja oled siin
sest tubli tükk veel pinna peal
tean lõppeb jaks ja lõppeb riim
kuid mitte meie armuread
No comments:
Post a Comment