Mul päevinäinud ajamasin
see sunnik oma tööd ei tee
ma ajan takka aina käsin
vii ära mind jah kaugele
ta undab uriseb ja karjub
ei vooluvõrku armasta
käib plahvatus ja mina varjun
eks kõik see ainult karasta
käib mürts ja pauk ja aina vannun
kuid aeg käib ikka omasoodu
ei ela hetkes ainult sammun
see tulevik ei ole loodud
ja kui kord jõuan kohale
kus olen ruum ja aeg on punkt
siis minevikku ihalen
ja võetuks saab mu eluhulk.
No comments:
Post a Comment