mängid ustega jälle nagu ma näen
seekord oled valinud uksed sinna kuhu
elavate jalg ei tatsu sinna kuhu
hing oma pilkugi ei pööra
sinna kuhu läheb viimase päeva
taltsutamatu
viimase päeva lootusetuse üksik kaja
mängid ustega jälle nagu ma näen
seekord leiad kodutee igavesest ringist
kodutee mille lõpp on alguse ähmane taju

ma mäletan lapsena ustega mängimist
isa oli resoluutne
ära jama poiss nüüd ava ja sulge
sada korda kuni mõistusesse liibub
alandlikkuse tasane noot

olen oma elu avanud ja sulgenud
olen elule andnud tooni

ei heleda ei tumeda varjundiga
suuda värvuda mu teesklemata
hingetus