seda uskumise tasast lainet
mis pakkumata pakkus tuge
tean kahtlemata pole kainet
üht hinge mis mul läidaks tule
mu tule mis nii vintskelt visa
et meeli täidab kibe ving
nüüd tule tule kõrvus kisa
mu meeletuse vaba hing
seda uskumise tasast lainet
kui naaldusid mul õhtukumaks
ja mured mis nii muidu maised
said kaevumata põhjatumaks
No comments:
Post a Comment