Ikka töötu narkomaani kombel haarata kinni
ühest viimasest väärast arusaamast. Ta tegi seda.
Ühe väsinud vana mehe kombel sügas ta habet
ja lausus mõned mõminad. (Daddy noises).
MMMMM ja ohhhhh, oehhhh. Küll käriseb
vana second hand särk. Küll käriseb ära-
kantud hing. Kuldne niidike ei paista välja
liiga päikselises õhustikus. Luua ikka pisut
tumedust. Tema päevad on päikest täis. Kui
ainult teised nüüd niitidesse ei takerduks.
Kui takerduks ainult see sinisilmne. Kui ainult.
Aeg karastab ka kõige kannatuma. Kannatus.
MMMMM ja ohhhhh, oehhhh. Tänaseid
vajadusi ei saa homse varna lükata. Homsed
ihaleb ta ette. Temast saab homne vajadus.
Ühe jalaga siin ja teisega seal. Ühe eluga ees
ja teisega järgi. Ta sõlmib lahti kõik aegade
sõlmed. Ta perutab. Lööb kella läbi rüüta.
Läbi rüüta hingede. Lööb mõistmiseks, et, et.
Jah kõik on võimekad ja võimelised. Mõista.
No comments:
Post a Comment