Thursday, August 25, 2016

Lago di Como ehk kuidas lõunas jahu jahvatada ei saa ja sellega needus murtakse

Kui me lõunatasime Isola Comacina metsa
kasvanud saarel ja sa olid parasjagu
kammimas oma heledaid juukseid,
mis Itaalia päikese käes peegeldasid
niivõrd valusalt, et palusin sul reisi
esimesel päeval kübarat kanda, siis kuulsin
ma kellasid.

Alguses vaikselt, nagu kukla tagumisest nurgast,
siis aina kõvemini, kuni viimaks tundusid
need kellad olevat mu nina all.
Seal aga olid hoopis sina.
Särasid oma teadmatuses.

Mulle meenusid Como piiskopi Vidulfo
sõnad, kui ta needis saart, et kellad ei löö
ja kivid ei asetata kivide peale.

Ja siin sa oled, ning kellad löövad nii, et
isegi viimsepäeva ratsanik kataks kõrvad
ja pöörduks tagasi Issanda juurde täiendavaid
juhiseid saama.

Sa õhkad okste vahelt piiluva päikese poole.
Su põhjamaine nahk on mitmenädalasest
reisist jumetunud.

Me oleme sinuga justkui kaks kõva kivi.
Jahu meiega võibolla tõesti ei jahvatata,
aga Vidulfo sõnadele oleme öösiti vastu.

Öösiti saavad needused murtud,
kui nähtamatu jõud meid voodis
üksteise peale tõstab.


No comments:

Post a Comment