Kas olen palunud end olla siin ilma pääl

nii kivipehmena?

Kas olen palunud neid varbaid, et aina 

lüüa kõikide mõeldavate kappide ja laudade

nurkadesse?

Liiga keskmine ja liiga normaalne on olla

üdini õnnelik või üdini kurb.

Rahu ja vaikus, kui keha on peletanud hinge.

Söön viimaseid pärleid otse su taldrikult,

sest nõnda need sead ju söödetud saavad.

Kas olen palunud olla su südame

vangikoja treenitud valvur?

Kas olen palunud end olla nii mõistmata

tuline?

Veel mõne aja pärast saan ma kõvemaks

kui kivi ja sinu ajahammas ei hakka 

mulle enam peale.

Kus on nüüd need kroonikud ja laululinnud?

Kuhu peame põgenema endi eest?

Kus oleks kaitset nõrgale ja armastust?

Siin on ainult rafineerimine, kuid

mõni kivi on kaunim loomulikult.