Hakatus

Peale seitsmemagajapäeva tulin ma koju
ja istusin tundide viisi selle ühe ja sama koha peal.
Kui lootus oli juba lõppemas
ja tagumik plekiliseks kiskus, mõistsin midagi –
meie kirg on leek, mis toitis meid,
aga leeki ennast peab ju samuti miski toitma.
Kas sätib halud alla mõni ammu lausutud meelitus
või armuavaldus, kas ehk kütab viimase polstritüki
turmatules see ihaluse nostalgia, see meeliülendav
pilt sinust alasti voodis ringutamas.
Või paneb meie armastuse
krematooriumi kärssama üks õige ja hea keretäis.
Selline mitte-just-füüsiline keretäis,
kus neelatusi ja lurtsatusi on rohkem kui lauseid endid.
Kus pisarate soolasus on võrreldav Surnumere
lonksuga. (Ka meie sisse jookseb 29 väävlijõge).
Või istuvad meie leegi ümber tuhat inglit
ja küpsetavad vahukomme pulga otsas,
nagu mõnes USA coming-of-age filmis.
Ja nende inglite öö on igavene ja külm,
pole imestada siis, et lõket sellel parajal
pruunistuva-vahukommi-temperatuuril hoitakse.
Parem oleks ehk isegi, kui meie leek oleks
volbriöö tuli ja nõiad ning miniatuursed saadanad
selle ümber oma võlutatsu tantsiksid
ja oma kapju kokku klõbistaksid ja
leekides oleksid nende samade tuhandete inglite
näod, kõik valugrimassides. Missugune vaatepilt
see oleks. Aga ma vist arvan, et meie leek on hoopis
see säraküünal kaks aastat tagasi, kui me liiga täis
või pilves olime ja saluudi ost perse läks.
Säristasime seda küünalt, samal ajal üksteise kuukaare
silmades seda lootust nähes, et ehk seekord
ei kuku need lubaduste rasked ja vettinud sõnad läbi
meie usalduse mädanenud põrandalaudade.
Aga mis seal ikka. Hea, et vähemalt leekis.
Kus mu tulemasin nüüd jäigi?