Siis saabuski sügis. Su meelest on ajand.
Ei leia ma und ja värisen ammu.
Ei kolleta lehed. Ei varise majad.
Kui porised loigud nüüd püüavad sammu.
Taas tulevad hallad kui kuuma on vaja
ja käpikuis sõrmi saab kastetud leeki.
Taas kordub üks sõna, üks räpane kaja.
See vorm ja kuju, ehk kuulaks nüüd keegi.
Kui tardund on meel ja kell lööb kolm,
siis lendabki kaas ja plahvatan valla.
Kui toast on alles vaid tuhk ja tolm,
siis lõpebki kõik ja annan ma alla.
No comments:
Post a Comment