ja ta tundub hõljuvat millimeetrite kõrgusel pinnast.
Sära ta silmis peegeldab tulevikku.
Ei kuule tema sõnu, vaid tajun pehmust.
Emad hoiavad oma lapsi selles pehmuses
peale sündi. Igavesti. Tema on üks õnnestunud
olevus. Ta peatub vaid hetkeks, et katsuda
mõne kolletuva puu tüve või silitada
minu habetunud põske.
Ma ei räägi sõnagi. Ei suudagi. Kuulatan, et
ehk kostab ta mulle mõne maagilise palve.
Loodan, et ta tõstab mind kõrgemale
endas. Lootused purunevad, et uuesti
kokku sobituda täitunud unistuseks. Tema
hämming on imetlusväärne. Nagu äsjasündinu,
vaatab ta kõike imestusega. Lehvitab oma
udemes käsi läbi õhu, nagu sooviks ta linnuna
proovile panna oma identiteeti. Ta libistab end
murule pikali ja ohkab. Ohe mille ehk jumal
seitsmendal päeval valla lasi, kui maailm oli loodud
särama läbi tumeda aine.
Loodus paistab elule tärkavat tema ümber.
Valgus saab valgemaks. Sirelid toovad oma
viieõisikulised lehtede alt välja, et tabamata
õnn saaks kord tabatud. Ma lahustuksin,
kui mu kontsistentsis oleks puudu olemise
illusioon. Aga ma olen õnnelik, sest
mõned illusioonid usun ma tõeseks.
No comments:
Post a Comment