Soojade südamete paraad

Päike on hakanud madalamalt käima.
Meie aga intensiivistusime.
Silmad on pärani ja suvelõpu pruunistunud
õlad on katmata vastu raheroosku.

Päike on hakanud madalamalt käima.
Aga mitte meie.
Kõrgustesse oleme tõstnud oma pead,
kaelad on nii kanged, aga varsti on
kõikjal nii suured hanged.

Nii suured hanged, et lapsed ei ulata akendest
ula peal olevaid krantse nägema.
Ei nad siis tihka isegi sääritud kirsadega
enam lumes tallata.
Ei nemad soovi karupükse, ega villasalle,
ega kombinesoone, ega käpikuid.

Ega soovi meiegi enam.

Soojade südamete paraad –
sellega sulataksime rajad.
Et lastel oleks minna ja olla.

Millal meie küll olla saame?