Sai aega antud

Üks kaks kolm, samm, samm, samm
ja pilku üles seades – vasakul paplid,
paremal paplid.

Allee on värskelt kruusatud ja rudiseb
nii mõnusalt talla all.
Siin kõndides meenuvad need
spagetivesternid, eriti Sergio Leone omad,
seal kus Eastwood oma debüüdi tegi.

Või oli Chinatown parem, ei seal mängis
see Jack Nicholson.
Samuti kobe tükk.
Film, mitte näitleja, või noh, kuidas võtta.

Aga siin alleel rudistades, kohanen
enda oludega. Iseendaga.
Hingan sisse olemise karget, pärast vihma
värskeks pekstud õhku.

Kusagil lendab linnuke, ehk teinegi.
Kusagil kaugemal sõidavad autod
ja autodes on igapäeva inimesed
oma igapäeva muredega.

Mina olen siin paplite vahel ja
kujutlen filme ette.

Obsessiivsed mõtted ei taba, kui lähedal
pole hingelistki. Annab võimaluse
endas tundlikumat informatsiooni käsitleda.

Ümisen ühte viisijuppi, ei meenu mis see oli.
Rögastan kurgu puhtaks ja
pistan ette ühe "RAW" keeratud sigareti.
Samal ajal rudistan aina kaugemale
ühiskonnast.

Viisijupi saatel sean sammu.
Tempo, tempo, tempo.
Taevas mu kohal võtab hoogu,
et õhtusse sumbuda.
Pilved on ridamisi, nagu valged
rehvijäljed sinisel liival.

Kusagil kuklas pitsitab üks kehaline
tunne – see suhkrusai ja kella ühene
koka.

Ma ütlesin, et anna aega ja aeg sai antud.
Selle sinise taeva taga on pilkane pimedus.
Universumi piire pole veel seatud.
Olen küll paplite vahel aga sulen
silmad ja tunnen end tähtedevahelisena.

Kuidas küll suurem olla?
Kuidas küll kaugemale näha?
Tunne.Tunne.Tunne.