Kes ütleks, et minu aias kasvav elupuu
on õitsenud oma viimse õitsemise?
Ka õiteta taltsutab ta sügise kaoses aia.
Tema oksad silitavad suitsuse tare varemeid.
Pakuvad lohutust. Äratavad elule endiste
elanike vaimud. Vaimud kes hingedeöös
otsivad oma kohta. Seda õnnist hetke
paradiisi ja põrgu vahel. Vaimud kes ei soovi
muud kui olla meeles.
Ma ei sunni teda õitsema. Ta teeb seda siis
kui tunneb valmisolekut. Ta õitseb kui
kääpavahid on relvad sulatanud aknaruutudeks.
Ta õitseb kui lapsed tunnevad jälle rõõmu elust.
Kui elatakse elamise rõõmuks.
Kui vaimud on jõudnud kõrgetesse kodadesse
ja võtnud istet oma troonidel.
Kui inimesed on lõpetanud vaimude moodi
elamise.
Ta õitseb, sest armastab, mitte sest peab.
No comments:
Post a Comment