Poeet langeb taevas nähtud
Castori ja Polluxi ees põlvini.
Temagi soovib särada nagu
Püha Elmo tuli oma elu
viimasel merereisil.

Tema ei kükita tormi ajal varjus,
vaid ajab pea kuklasse
ja karjub.
Ta karjub sõnu muistsetes keeltes,
siunab ja nutab kaasa.

Kui laev on karile jooksnud,
siis võtab poeet enda vammuse alt
välja ühe mustades ja ühe valgetes
sulgedes tiiva.

Nõnda tõuseb ta tormi varjus
ja rebib end läbi vihma.
Kusagil on mägi ja mäe taga valgus –
sinna peab ta jõudma.

Kas saab torm kätte nagu teisi enne teda,
või langeb ta liueldes valguse käte vahele?

Kas saab alguse läbi valguse
uue elu koidik?