Valged linad loksuvad tuules ja kõik on tasa,
sest minuteid tagasi käis ta mööda, käis läbi.
Kõik kuulsid, kõik tundsid.
Kokku nässerdatud kommipaberid krõbisevad
taskutes. Põlveõndlad on liigse soola
pruukimisest teravat valu täis.
Aga ükski hingeline ei tee piiksugi.
Ükski külaline ei julge, ei taha.
Hiljem laua taga sosistatakse tõtt.
Harjutakse.
Lauad on kaetud soolaliha, Krakowi vorsti,
kange viinaga. Pitsid ja karahvinid läigivad.
Mõnedel pitsidel on punaste huulte märgid.
Mõnedel saiatükid. Mõni on purunenud.
Aga nüüd ei julge keegi tõsta ainumastki
pitsi, ega kahvlit, ega nuga, ega lusikat.
Tõde kõlab juba mõneti häälekamalt.
Keskealiste meeste õllekõhud kannavad
lauda. Naiste ära imetatud rinnad puhkavad
taldrikute vahel.
Kõik on valgest valgemgi.
Terve ilm on nüüd tõde täis.
Soolatud õndlad raksuvad nüüd
tantsu saatel.
Ja vaikus otsib oma koha uute
pulmaliste juures.
Ja valgeid linu loksutav
armastus paneb vaikima
ja pitse langetama.
Paneb inimese värisema
ja tõde sosistama.
Armastus teeb seda kõigiga.
No comments:
Post a Comment