Meie ei olnud ju need naabri-venelaste moodi,
kes õhtuti trampisid ja karjusid.
Sina ütlesid selga sõnaga, meie oleme külmad
Eesti hinged.
Sina ütlesid veel selgema sõnaga, et keegi ei
suuda mind päästa, kui ma ise seda ei tee.
Aga kes siis sind päästab?
Nüüd oleme siin ja seal, ilma peal laiali.
Hellitusi jagame öösiti jahedatele tekkidele.
Suudlused kirjutame paberile, justkui templid
tuleviku tarbeks.
Aga kes siis sind hellitab?
Kes annab suud?
Meie ei vajanud teisi, et endid realiseerida.
Et uskuda uskumatut ja naerda seni,
kuni nutt saab valla.
Meie kannustasime üksteist.
Sinu präänik on nüüd päikese käes
tuhmistunud.
Sinu piits ripub koridoris.
Ootab narmendavaid hingi.
Aga mina ja mina ise läheme nüüd
kätest kinni. Prillid on puhtad
ja sära palgel.
Sa oled siin ja seal eemal.
Aga mida sa mõtled?
Tasa sõuab laevuke udunõlvalt alla.
Tasa astub tallake murumättalt
ja tasa, nii tasa, suigub südameke.
Suigu, suigu lapse hing.
No comments:
Post a Comment