Sisemised hammasrattad on kulumise äärel
kui pisike naine madaldab end suudlemaks
mu laupa. Tema parfümeerimata keha õhkab
armastamata jäämisest. Palub mul tõusta ja
puhastada põlved. Kanda teda jõe kaldale.
Palub mul istuda koos temaga samblal,
millel juba istunud kümneid kadunud
armastajaid. Minu kellal on puudu osutid,
kuid midagi tiksub. Vaikus sätib oma laenatud
teki meile peale ja pisike naine pigistab mu
kätt. Temal puudub hirm ja hinnang.
Kaduvik.
Tema seob mu paelad kinni ja peseb voolava
veega kortsus lauba. Ütleb, et selline vesi
puhastab vanadusegi. Ütleb, et kaua ma
olnud olen. Kaua tulnud. Kaua lähen.
Ütleb kõike seda sõnatult. Pisikene naine
on imetaja nimetaja. Kuulus kellassepp.
Haldjaprintsess. Jumalanna. Ingel. Tõde.
Sulnis.
Osutan kõrgusesse. Ta raputab pead.Ütleb,
pole ülemist ega alumist. Pole head, pole halba.
Pole kõrgust, pole madalust. On vaid olemine.
Nii ma siis olen, käsi tema peos, silmad tema
õlgadel. Valetan end pisemaks. Ta sirutab võtmaks
jõest kiviklibu – voolava jõe ainukesed pärlid.
Laseb mul tundega valida. Tibu, tibu, ära näita.
Puhun ja pehmetes toonides pruun-puna-kollane
kivike, lillade täpikestega istub tema peopesal,
nagu tõeline tibu, kes lennata ei oska. Sätib selle
kivi mu rinnale. Kuumutab mu sisse. Täidab
rinnakoja. Ütleb, et nüüd on mul jõe süda.
Äratus.
Avan silmad.
No comments:
Post a Comment