peletan endast välja neid tumedaid mõtteid
aga siis pole mul ühtegi mõtet
otsin neid heledaid häid
otsin neid tikutulega
pea on kui masuuti täis
üks säde ja lõputuna näib
mu põlemise igivana noot
mu leegi karmus
ja hinge narmus
sa laulik hing karjusid kord: oot
et võtta seljast oma paksu nahka
ja leekidele rahuks
pilkaseks pimeduseks
sättida
sel aastal avatud said peas mul aknad
ja sisse lasti valgust
kuid kaasa hiilis tuul
ja leegid kärsatanud olid su paksu nahka
sul huule puruks lõi aknaruut
ja soovisid sa teistsugust algust
nüüd põleb mul sees
ja põleb mul väljas
eks põleb kuniks otsa lõpevad näljad
No comments:
Post a Comment