Mul sõber oli mees nagu muiste. Tal rippus vööl
üks tüsedamat sorti nuga. Ja püksitagumik oli
samuti rippu. Aga häbitunne, see polnud teda
kunagi elus kõditanud ega sügelema ajanud.
Sõber oli tasane kulgeja. Naisi vaatas ta pikalt
ja imestusega. Mehi vaatas kahtlevalt ja ootus-
ärevalt. Ta oli nastikulaadne kulgeja. Libises
ja sisises ja põõnas pikalt päikese käes. Kui
seda meie põhjas leidus. Kui leidus mõnigi kiir.
Mina oma sõbrale pahaks ei pannud. Mõnikord
pilkasin teda tema tasase kulgemise ja pika
piidlemise tõttu. Pilkasin tema rahumeelsust.
Ise olin segadus. Konfliktne inimtüüp. Ise olin.
Sõber võttis mu pilked. Naeratas. Sõnas rahulikul
toonil. Küll minagi kord hinge näen. Kui tormid
on tormatud. Kui leegid on leegitud. Kui on. ON.
Oh mu kallis sõber. Nii rahulik. Nii libe. Nii. Nii.
Täna on sõber kalmistul. Ikka nii rahulik. Rahu.
Täna sõber ei sõna. Haljendab sääl kuuse all. All.
Täna võttis sõber vaevaks tormata mu unne. Korra.
No comments:
Post a Comment