Väriseva vaimuna

Jälle sai värisetud,
kus veel kui mitte teiste ees,
sai letile laotatud kõige paremaid,
halvemaid, kaunemaid hingepalu,
sai andeks antud ja võetud,
sai olla palavikus.

Luuletamine ongi üks suur patulunastusakt.

Tahan uskuda, et kirjutamine on minu töö,
las teised kannavad ette,
aga siis poleks see enam minu,
siis poleks see enam sealt
kuhu päike loojub
ja hommikul jälle tärkab.

Tahan veeta ühe pärastlõuna
enese seltsis tassi tee ja küpsisega,
viina kõrvale sai meil juba räägitud
kõik mis vaja rääkida,
nüüd vaataks endale kainelt silma,
kannataks ära,
ehk andestakski,
ehk raviks terveks.

Jälle sai värisetud, sest
mis sa ikka teed
kui seest keeb.

Üks päev kui päike jälle
samme üle taeva seab,
ja keegi julge kannab ette
minu akte,
seesama üks päev
tulen väriseva vaimuna
ta sisse ja tõestan
igavese loome printsiipi.