aga pole hullu,
minu fookus on sisemisel.
Hiljem mõistan kui sõdalane sa oled.
Ellujääja.
Mõistan sinu vaatenurka,
kui sa mind sinna kahetsema ei saadaks.
Tuhatnelja temperamentsusega
sütitan sinu leegi.
Sa oled vihates nii kuum.
Sa oled armastades leige vesi.
Leeklambi sinakas toon annab
meie elule, meie kodus
uue koopamaalingu.
Tulevaste põlvede hämminguks,
imestusest punsunud silmadega,
mõistavad nemadki soole vastavalt
meie suhte eripärasid.
Nüüd on aeg panna kannatama endid,
panna uksed pauguga kinni,
kaltsud kokku, kogemused kotti,
eneseuhkust võid otsida,
kardan see on juba taaskäitluses.
Vaheta linad ja tekikotid,
pese tualettruum, nõud,
viska minema mälestused,
vanad kadunud hinged saada välja,
mind ka,
vaheta ja saada välja.
Sa näed välja kui Texase mootorsae mõrvad,
sest, ja siin on nüüd seletus,
oled paistes, punetavate põskedega,
kähiseva hääle ja mikrotõmblustega.
Aga sa oled ikka nii kaunis.
Kes on süüdi?
Raplamaa on süüdi,
oli kuskil laulus.
Ja ma sündisin seal,
ilmselgelt.
Täna võiks valutada südant
ja teha end kannatajaks,
halada ja ohata,
aga milleks,
eluaja kadu oleks liiga suur.
Luuletaja natuur –
ikka viimast välja lutsutada,
keskkonnast ja endast,
elust ja olust.
Sinustki.
Proovin nüüd olla,
kui mitte sinu
siis vähemalt enda jaoks.
Pühi pisarad ja mõtle vähemalt,
küll on hea olla hea,
ütelgu mis tahab.
Sest sa oled ellujääja.
No comments:
Post a Comment