Toomas Tomassoni poeg

Tuhvlialuseks ma ei hakka.
Terve elu on naised ütelnud mulle mida teha,
juba see Kalavere Kati oma haisva suuga
seletas koolis, kuhu ma istuda võin ja kuhu mitte.

Õpetajad on ju ka naised,
nemad kindlasti noomisid ja õpetasid
ja karistasid.

Mina ei hakka kellegi tuhvlialuseks,
seda ma teile ütlen.

Mina olen Toomas Tomassoni poeg
ja mina rakendan oma sünniõigust –
olla jonnakas.

Kui veel nooruk olin,
see esmane armumine ja mässamine,
katsetad suudlusi ja seksi ja jumal teab mida,
selle noorukuna oli ikka nii, et kes ees see mees,
või naine selles teoorias.
Kes esimesena seksi pakkus, kelle silmi
nägid läbi higivaniku, sellele kohe pakkusid oma teeneid,
oma südame ja ihu, hinge ja kolm tilka verd.

Ja siis, ja siis, nagu ikka esmased armumised,
lähevad plaksuga läbi,
nagu õhupallid kuumaga,
nii läks minulgi,
aga mina ei ole keski tavaline,
mina olen Toomas Tomassoni poeg
ja mina võtsin südamesse,
mitte suhu nagu nüüd tavatsetakse öelda,
pidavat kergem välja sülitada olema,
vaid ikka sinna rinnarusikasse,
sinna ma võtsin tühjusetunde
ja kogemuse.

Metsa need eided oma arvestamiste ja vajadustega.
Kes minuga arvestab?
Ikka ise pead otsima ja leidma,
ise pead alandlik olema ja leppima,
sest naisel on ju alati õigus.
Aga vot ei ole.

See sajanditepikkune naiste diskrimineerimine
on andnud neile nüüd võrdsuse vallandudes
nii vabad käed ja suure kättemaksuiha,
et seda rakendatakse juba sünnist saati,
emad õpetavad tütreid ja tütred õdesid
ja nii edasi ja nii edasi.

Aga mina olen teistsugune.
Olen jonnakas.
Mina ei allu matriarhaadile,
ei allu süüdimatutele pisaravalajatele,
madudele, manipulatiivsetele muidusööjatele.
Jah vot nii karm olen mina –
Toomas Tomassoni poeg.

Viis aastat kaisutasin ühte,
kes lubas mul üle saada esmakogemusest naistega,
lubas, et kõik saab korda,
lubas igavesti ja igaveseks igavene olla.

Siin ma nüüd olen.
Siin ma nüüd kiigutan hullunult pead,
seda see kooselu teeb iseseisva mehega,
armastuse katsetajaga,
armastuse ihkajaga,
armastuse vihkajaga.

Enne tänast vastassoo peaproovi,
katsetasin naiste armastamist läbi
lihtsamate reeglite,
läbi ühe öö, või päeva
vahest kuugi.
Hoidsin vaimset distantsi
ja füüsiline lõi õitsele,
mu seksuaalsus ja tonaalsus
käisid käsikäes,
iseseisvalt rammisin läbi
pahurate mätaste.

Aga ei, süda soovib saada ikka oma osa,
kogemustest ei piisanud
ja siin ma olen Toomas Tomassoni poeg
kiigutan pead ja mõtlen,
tuhvlialuseks ma ei hakka,
seda ma ütlen,
naist ma ei karda,
aga tal pole vaja teada.