Panen paika selle mis tähtis ja vajalik. Ajan pea paljaks
ja silitan seda krobelist kuumaastikku. Silitan ja mõtlen:
Kuningana pole krooni vaja, naine loob austuse floora
ja faunaga, neid meil terve tuba täis. Taimed, istikud,
potid ja aarad ja kassid ja koerad ja siis mina seal taga –
troonita-kroonita kuningas. Vanas elamises, viieaastase
poisina, sai osa faunast koduste reeglite järgimise tõttu
ämbrisse pistetud ja kaanel istutud. Osale lükati nuga
kõrri ja naaber enne jõule teostas karvaeemaldust keeva
veega. Nii palju värinaid ja seakisa. Öösiti värisen
minagi, öösiti muutun seaks ja värisen selles keevas
voodivannis. Aga loomad mulle meeldivad ja linnud.
Naine meeldib samuti, üldiselt. Peegelpilt ei meeldi.
Kiilanev kolp, katmas hullunud meelt. Silmad on
kuldsed, siis pruunid, siis kollased, siis hallid, siis sinised.
Naine on suur aara, nokk viltu ees, saba puhevil. Ema
oli sarnane. Kas ma hingan? Ma ei näe korralikult,
prillid mustad või tahab olemuse kvintessents mind jälle
maha kanda. Peegel ajab mõtted nii kiireks, siis hajali,
siis sassi, siis, siis, siis. Selliseid mõtteid mõtlen silitades
oma krobelist pead. Selliseid mõtteid hingan peeglile
liiga lähedal olles uduks, hingan unustades, et polegi
vist minu mõtted. Kuningas on nii üksik, naljahammas
on puudu, soon on umbes. Hullu kroon katab ülevalt
ja sitakroon alt. Nõnda valitseb inimkond tuhandete
tagusest eilsest.
– Leo Sulnis
No comments:
Post a Comment