Üle suvesüütu linna

Üle suvesüütu linna kaigub helisid,
värske ja kopitanud hõng
seob end pilveräbalateks
ja lapsed on saadetud
vanavanemate juurde maale.

Üle suvesüütu linna levib üksildus kulutulena,
lämmatades kõiki.
Tundetud saavad tundma.
Vanad armastuskirjad põletatakse
tulevaste leegis
ja Soodom ja Gomorra saab eeskujuks.

Üle suvesüütu linna
saab kord kõnnitud,
ole sa laps või vanur,
mees või naine,
üksildust pead sa tundma,
muidu ei tunne armastust ära.

Armastus on vaim või briis
või lambipost enne Toomemäge,
armastus on üksilduse karvane sõber,
talveks hea aga suvel kisub palavaks.
Ta kolab suvesüütutel tänavatel,
nendel üksildastel,
nuusutab ühte ja teist,
kabistab loodusteadlast
ja paneb märgi äsjasündinu laubale.
Ta võib tulla su sisse,
nii, et ei märka
ja homseks oled sa läinud,
vaatad peeglisse ja vastu vaatab
keegi teine, keegi armunu, keegi hullunu
ja suvesüütus asendub süüdimatusega.

Linn on selliste tunnete meelispaik,
siin kenasti rahvas pead-jalad koos,
maal aja neid aga noa otsaga taga.

Noil üksildastel tänavatel,
noil suvesüütutel,
komistame kordki elus,
komistame mõne tunde otsa,
mõne karvase,
mõne süüdimatu.

Üle suvesüütu linna me tunneme,
üle suvesüütu linna me kaigume,
üle linna,
üle aja.