Sellele lauale sättisin viie aasta eest ühe pudeli,
oli see nüüd terav või,
kindlasti oli terav, mis ma hämun.
Jah, sellesama laua taga andsin vande iseendale,
terve kuhja vandeid.
Selle laua taga istus isagi vist kunagi
sarnaste vannetega,
võibolla vanaisagi.
Mina lubasin siis vanusest hoolimata, et iial
ei ava enda hinge,
sulen tuuma tabalukkude ja ....
sulen metalliga ja ...
sulgen need nõrgad kuumutamata tükid,
portselani moodi,
klaas isegi.
Rumal noorus,
kasutu põlemine tollal.
Ei osanud isegi haarata paberit ja pliiatsit,
või kui juhtus sedasi,
siis polnud teismeea kriitikameel
aldis laskma just ükskõik mida sellele
valgele kohtuotsusele.
Aga näed sa vops,
siin ma olen ja meenutan.
Olin ikka rumal.
Nüüd tagantjärele ...
jah just järele ...
nii tore, et niigi läks,
sest nüüd on tuumad valla,
plahvatus toimunud,
meie Pompei on lännu.
Enne pidi muidugi sadade liitrite kaupa
lunastust otsima ja lubama,
sadade erinevate vastassoo esindajate
liikmeid uurima ...
ja puurima khm khm ....
nüüd uurin ja puurin päevi,
nädalaid, kuid,
loodetavasti aastaid,
kuni pimedus ja külm
mind siit ära viib,
seda ühte ainumast,
seda saadana kurinahka,
seda inglimalakat,
seda tsirgulinnukest.
Sajad liitrid,
sajad lubadused, vanded,
sajad aated,
sajad peletatud hingekarjased.
Ja siin ma olen.
Ja siin silitab kimäär oma saba.
Leegitsedes luban mitte ealeski enam.
Luban tasuda eide vaeva.
No comments:
Post a Comment