Postskriptum

Siin rippudes tundub elu kajavat,
kaelasooned on nii pinges,
mõni rebenenud.
Juuksesalk jäi nööri vahele,
see tegi hetkeks valu.

Elu tegi ka.

Enam ei tee miski valu.
Enam.
Ei.

Kirjutasin kirja,
jätsin selle kummuti kõrvale,
sinna täpilise padja peale.
Loodan,et keegi leiab ikka.

Ei tea kas ema nutaks,
kui ta veel elus oleks
või isa.
Kas sina nutad?

Kadunud hing
öeldi mulle läbi elu.
Ei kinnitanud kanda kusagil.
Ei sobinud amet,
ei keha,
ei naine,
ei mees,
ei vanemad,
ei tuttavad.
Elu ei sobinud.

Täna sundisin end sobima.

Täna astusin vist vasaku jalaga
voodist välja,
komistasin sillal,
söötsin parte,
nemad aga prääksutasid end vanade
juurde.
Neil olid paremad saiad.
Nii pirtsakad on tänapäeva pardid.
Vanuselise diskrimineerimisena tundus.

Täna nautisin vaba päeva.
Kuulasin kodus kella tiksumist,
naabrite lärmi,
linnukeste siristamist
võrelevate lehtede vahel.
Kuulasin enda südamelööke,
higistasin väheke.

Kindlasti tehakse lahkamine,
leitakse siis, et puudu on süda,
aju ja hing,
puudub kondivara
ja sitkus,
puudub jonn.

Ma ei andnud alla,
ma andsin end üles.

Hetkeks lootsin isegi
varjude sfääri jääda,
et kõiki, kes minuga halvasti käitunud on,
kummitada.
Aga nii see ei käi.

Käib hoopis üks hele laks.
Paar tumedamat ka.

Ei tea kas keegi mu leiab.
Loodan, et ma ei haise.
Kindlasti haisen.

Oleks pidanud kirja jätma
ühe postskriptumi,
et tegin seda ühel eesmärgil
ja ühel põhjusel:

saada igaveseks
ja olla värske.