Klõps, klõps, klõps, klõps, klõps,
vurrrrrrrrrrrrrr,
sedasi peaks käima mu trükimasin,
sedasi peaks käima sõnade joru
otse siit ja alla sinna.
Sedasi kerib luule end kerra oma urus
ja ei tulegi välja.
Sedasi ajan oma lähedased hulluks.
Hull normaalsuses on raske olla,
ei oska enam valida keskkonna faktoreid
enda normaalsuse definitsiooniks.
Sedasi peaksin lugema Lear`i, Oidipust,
Nibelungide lõõritamist, Ahasveeruse
ukse ette peaksin piipu popsutama minema,
peaksin, peaksin, peaksin.
Ja sedasi tuleb luule kõige mõttetuma
hetke, kõige mõttetumalt inimeselt,
kõige mõttetuma nähtusena,
kõige, kõige, kõige.
Tuleb, kergitab kaabut ja ütleb:
"How ya doin?"
No comments:
Post a Comment