seda teab igaüks,
aga kindlasti mitte enne esimest müristamist,
seda mina näituseks ei teadnud.
Ma ei teadnud ka seda, et metsas seenel
või marjul olles leiad kodu päikese
või samblikuga üles,
päike tõuseb ju idast ja loojub läände,
ning samblik kasvab ainult põhja pool puud,
ning mina ei teadnud ka seda,
et sambliku ja sambla erinevus
on sama nagu inimese ja banaani erinevus,
sammal vajab mulda eluks,
mina vajan ju ka,
aga noh mina olen veidi liikuvam,
loomulikult Eestis me kodu sambliku järgi ei leidnud,
siberis küll, seal ju need põlismetsad,
igaüks sai suure tüki,
mulda vajan siiani, kodumaa mulda.
Õpetajaks oli mul kohalik peremees,
lapsed ja naine pidid tal kusagil ühishauas lebama,
mind toodi vaguniga nagu vanasti,
toodigi samblateadust omandama,
peremees oli tore, väsinud ja habemes
aga tore, Puuhabemeks hüüdsin teda,
kangesti meenutas neid tuuste
ja eks kodus Sammalhabe juba oli.
Siia siis toodigi kõik rahvavaenlased ja kulakud,
aferistid ja poliitvangid, luuletajad, kirjanikud,
lapsed, vanurid, emad ja isad, tütred ja pojad.
Aasta tagasi toodi mindki,
eks ikka sambla peale, õpetust saama,
aga teada ju on, et sammal kasvab ainult mullal,
minu muld on kodumaal.
Samblast olen ma võetud
ja samblaks pean ma saama.
Esivanemad kasvasid siin peale küüditamist,
sellel samblal, siin samas kuhu jalaga koni kustutan,
selle sama koha peal, enne Baikalit.
Nüüd tean miks meil kõigil nii pikad käed on,
see on sellest generatsioonilisest evolutsioonist,
muudkui vehi kätega neid putukaid eemale
ja halbu mõtteid samuti,
vehi, et unustada ja olla.
Eks esivanemad kõik vehkisid,
terve Eesti vehkis.
Puuhabe oli samuti siia toodud,
mina noorik ei tea neist asjust midagi,
ehk kollektiivne mälu annab tunde
ja koha hing on tugev,
ning eks sammal, see ikka mäletab,
meil samblaga tugev suhe.
Vanadele peab koju seda sammalt viima,
tükike teisest kodumaast.
Siis on võrdne,
siis saavad end jälle nagu kodus tunda.
No comments:
Post a Comment