Tulen läbi leherüü

Tulin läbi tumeda leherüü,
sügis on jälle alanud.
Tulin, sest isa on surnud,
ema leinab,
vennad on sõjas.
Ise olen jooksik,
peidan end Vastseliina metsas,
nii pelglik ja iidne on siin,
ise olen samasugune.

Enne olin lihtsas elus,
lihtne mees.
Lehte mõistsin teha
ja ajada,
mõistsin omal käel
tellida vedajaid,
trükkijaid ja teisi.

Siis suur Ilmasõda kiskus
majad pooleks,
pered pooleks,
riigid samuti.

Kiskus ajaloo segi.

Lehte ajades ikka uurid
seda eluasja.

Sügis on jälle alanud
ja ma tulen läbi
leherüü.

Isa oli külm ja kange,
pesemata, isa oli kallis,
isa lasti maha.
Tõde ja õigust ajas isa taga,
kui teise küla Soodeme
tuli tõupulli ära viima.
Kähmluse käigus
juhtus pauk käima,
läbi isa rinna.

Isa oli sõdinud omamoodi.
Kõik sõdisid.
Mina mitte.

Metsas näed neid öiseid vahte,
nüüd sügis alanud,
nüüd ainult kuuleb.
Need vahid valvavad meiepoolsust,
sõda on taevaluugid nii
laiali kiskunud,
et kisub juba elavaid sinnapoole.

Mina võtan törtsu teravat
kui nad mu augu katusel
liiga kõva tralli löövad.
Mina magan üks silm lahti.

Selle sügisega, selle isa surmaga,
selle sõjaga, selle endaga
ei suuda olla lagendikul
lihtsas elus.
Koos vahtidega üritan metsas
elupäevad mööda saata,
kasvõi kuniks rahulikum.

Kasvõi kuniks emal lein otsas
või ise otsas.

Sügis on alanud,
tulen jälle läbi leherüü.
Kiiskavate taevapärade poole tulen,
nii külm, nii külm.

Eile sai vahte kuuldud,
teravat võetud,
kuuli lastud.

Täna tulen läbi leherüü.