Vermeis päevnikud

Viperusteta möödusid päevad,
teinekord isegi niivõrd,
et päevad kujunesid loidudeks,
kujunesid Tema vilumusest
olla igav, olla tüdinud ja tuim.

Minu päevad olid aastaajad,
hetkeliste vaheldumistega,
vesine sompus sügis
ja järsult tuline liivaluide suvepäeval.

Kokku lõime päevnike süsteemi,
kus jagatud vägi,
olgu ükskõik, kui negatiivne
või plussis, on suurim vägi.

Selliselt elasime
ja nimetasime seda süsteemi armastuseks,
armastuseks, sest kirg küttis
meie iga päeva ja äng jahutas seda,
armastuseks, sest muudmoodi ei oska.

Meie kambri seinad olid metallpaneelidest,
tegelikult tavaline betoon, Annelinn,
aga kujutlustes ikka metall,
mis muu suudaks seda jõudu ohjes hoida,
mis muu taltsutaks meie süsteemi.

Vaheldumisi me kompame tänagi teineteist,
kompame pimesi,
kompame tundebaasil,
ärgitame energiaid, jahutame massi,
armastame läbi iga päeva.

Me oleme päevnikud, mina ja Tema,
oleme piitsutatud orjuses,
oleme õnnest kurbuseni,
ihast vihani,
oleme uue aasta jõulupuud,
need mis välja viies okkad langetavad
ja käsi vermeisse jätavad.
Oleme armastanud armastust,
unustades teineteist.

Mina olen jahtunud ja tema on põlemas,
mõistlikuse piirini,
nüüd jääb leida iseend
ja siis, ehk siis võime leivad
ametlikult ühte kappi panna.

Ilma vermeita.