Pargivahi boolero

Täna, jah täna.

Nõnda alustan järjekordset märget.

Täna oli eriti kuum.
Käised üles keeratud,
lühikesed püksid,
kanali ääres pikutavad varased suvitajad,
jäätiseplekid kõnniteel,
sulav asfalt.

Tahtsin suitsetada,
palavusega ei saa,
hakkab paha.

Tahtsin luuletada,
palavusega ei saa,
ülekuumenemine.

Istusin pargis,
tõmbasin ketsiga kruusale
oma nimetähed.

Ainukesed mõistlikud
olid joobes "pargivahid".
Iga päev joobes.
Iga päev vahivad.

Külma "Kapteniga"
sõidetakse tuulisele merele.

Kuidas neil alati aega jagub
ja ruumi samuti?
Iga jumala päev veavad nad seanahka,
nagu vanad armastavad väita.
Iga jumala päev on neil kilk peas
ja endiselt endistviisi nad elavad.

Lapsepõlves silmasin neid esmakordselt,
neist silmatuist on järele jäänud enamus,
mõned vähesed on nende ridadest hajunud,
kas siis kainenenud
või lõplikult tuhvli nurka visanud.
Aga valdav enamus
painutab endistviisi aega ja ruumi.

Ise räägivad nad endist kui vabadest meestest.

Igavene tagasipöördumine.
Madu õgib oma saba.
Sellised mehed olid joobes "pargivahid".

Palavuste trotsijad.
Kuvandi kujundajad.

Need mehed on Odüsseuse laevamehed,
alati rännus.
Tänapäeva filosoofid läbi vinese boolero.
Nemad on uue ajastu sotsiaal esteetiline kontekst.

Ehivad meie palavaid päevi.