Muistne Manivald

Muiste olla olnud üks vägine,
elanud ta eraldi hiiest eemal,
aga küllalt lähedal,
et ohvrituld silmata.
Seal olla tal muldonn olnud,
selline tugevam,
palkide ja väätidega,
pillirooga mis Suurjärve poolt toodud
ja oma väega.

Vägine oli ta tõepoolest,
enne retki latgalite poole,
käidi alati temalt nõu küsimas,
tarku sõnu,
või mõne loitsitud ruuni pärast,
käidi küsimas etteteadmist,
mida ta vähestele ka pakkus.
Etteteadmine oli määratud sündima
suurte meestega,
nagu Vambolad ja Lembitud
ja see tige Aotõiv.

Kirbet tossu immitses
ikka sealt hiie kõrvalt Manivaldi juurest,
selline oli selle vägise nimi.
Eriti kirbe oli see nende lausumiste ajal,
eriti enne latgalite juurde sõjakäigule minemist,
eriti veel siis kui vanema lapsed
viidi pühale toimingule,
see toiming kus peale pannakse
tarva kasukas ja kontidega
jõudu ja tervist manatakse.

Manivald polnud suurem asi sõdalane,
nooruses vist tapperit oli ihund
ja ohverdustel silma hoidnud,
aga muidu juba varakult
küla omadest erinev.
Varakult lasi ta end saata
Novgorodi pühade meeste juurde
või svealaste juurde põhja,
mida ta seal tegi või õppis,
teab ainult tulevane järglane,
aga Manivald kasib end vastavalt
ja metsaandidega teeb tinktuure
ning muid ravitseja rohtusid,
peab pikki vestlusi Tooru
ja teiste ilmajõududega.

Suur oli Manivaldi vägi.

Ustav oli too vägine olnud
sünnikodule,
tasandikele või kühmuküngastele,
Suurjärvele ja kallitele saartele,
vanemad ka temast selle tõttu
lugu pidasid.

Aga tema olla olnud
üks suur teadjamees,
nii suur, et võis ette teada
palujate soove ja vanemad,
ning nende soovid olla olnud
ahned, mistõttu Manivald
olla ka sõnunud vanemate
maapäevi.
Seda ainult õppeks,
hiljem tegi ta kõik korda.

Manivaldi surm oli asjaliku mehe surm,
istus oma onni ees kännul,
suurte energiate lättel
ja andis end igaveste jõudude kätte,
enne lasi õpipoisil vanematele
teateid saata
ja lapsed küla peale sõnu seadma.
Manivald tundis asja.

Tema põletusel olla olnud
halajanaisi ja keha ei olnud
esimesel põletamisel haisugi
valla lasknud,
metsaveerg Vännikust Kõoni
olla maha võetud,
et Manivald ikka minekule aidata.
Tol päeval olla vanemad endale astjatest
kroonid saanud
ja latgalid rüüstanud piirilinnust,
aga kõik kes põletamisel kohal olnud,
olid tundnud enestes võimalikkuse väge.

Manivald saatnud end siis laiali
maarahva hinge, kosutamaks
nende käsi,
et tapper tõuseks ja veri vemmeldaks,
et lapsed nimesid aegade lõppu kannaks
ja metsad vohaks hiietulukestest,
et ohvriannid tooks tuge
ja Toorule olla ta kannupoisiks läinud,
kiidelnud eestlaste töökuse
ja väega, ikka palunud
teda piksena taevast künda
ja maad meitele hoida.

Ikka meitele.