Pastorihärra rõõmuks

Igavese Juudi kombel kulutan taldu ja vaimuteri,
peatumiseks ei anna endale mahti.

Ei anna, sest ei ole mahti, ei ole võhma,
ei ole seda kuulsat eestlasele omast jonnakust.
Jalad on end ülejäänud keha küljest eemaldanud,
vaatan neid vaeseid vibalikke.
Isa ikka soovitas nooruses rohkem füüsisele rõhku panna
ja siin nad nüüd on – rändaja eluteel.

On vedamine, kui leiab ivakese hamba alla
või sooja keha ja aseme.
On vedamine kui võetakse peale ja veetakse,
järgmisesse linna, külasse, ammunägemata sugulaste manu.

Sugulased on teinekord nii rumalad oma viisakuses,
seda on nii mõnedki isehakanud, et soovivad jälle nägemist
või kohtumiseni või jumalaga jättu.
Selle viimase eest hoiatan tõsimeeli,
muidu siin juudikombel ei tuterdaks.

Sugulased sugulasteks ja tered ning nägemised jäägu homse valda.
Ja jumal või just see Jumal, kes säriseva religiooni
ja kasutatud hambaniidi sarnasusest ehk nii teadlik pole.
Kes oma kõikvõimsuses lasi pühadel vaimudel
ja muudel nimbusekandjatel tulla minu kohale
ja sisse sõita, nii, et aastateks teo ja kõnevõimetu olin.

Seda rääkis pastorist vend mulle, et Issanda väe ja võimuga
saan mina oma pahedest võitu,
viska minema paturüü ja kalla need tabletid potist alla,
unusta viina-ja naisehimu, unusta valetõde ja andu kõiksusele.
Siis ma andusin ja andusin veel ja veel ja natukene enne lõppugi,
kuniks kraapisin nimetähed meie lapsepõlve kodu tualetti,
koos kuupäevaga loomulikult, ja asutasin end teele.
Viimse mohikaanlase kombel, viimse tõelise palverändurina,
üksik ristirüütel, otsimas oma kohta maailmas.
Eesti piires loomulikult. Don Quijotele omase vintskusega, rumalusega.

Eesel olin eile, eesel olen täna ja eesel peab must saama hommegi.
Selliseid paastumõtteid lasin endal ülevalt alla, edasi ja tagasi
ja ainult peale teist päeva.
Keha otsustas, et kõik see higistamine ja vee tarbimine
peab saama tasutud ja alustas räiget mürkide väljutamist.
Haisesin nii ööd kui päevad. Jumal tuli ja naeris, või, või, või
oli see võõrutusnäht. Jumal tuli, nägi, võttis.

Päike paistis enamuse tollest nädalast, minul aga oli vihm,
oli rahe, oli minestusi ja lootust, et keegi mu tee äärest üles korjab.
Kui ma ainult uhkusest metsa, enne piltide tasku sättimist, poleks jooksnud.

Ja siin ma nüüd olen. Jumalat pole. Pole venda. Pole sugulasi. Kedagi.
Ja siin otsustasin edasi paastuda inimestest.
Jumalad jäägu inimestele, kes muudmoodi ei oska,
inimestele kellele meeldib patuoinaks end teha, põsed punased,
riistad verised. Nemad soovivad viimset kohtupäeva,
sest iseenda üle ei oska nad kohut mõista, soovivad igavesi leeke
ja uputusi ja taassünde ja taassurmi ja taas ... taas  ...
ahh vend ongi kesktee mees, keskmine ju parem kui suur
või väike. Jumal on mul proovitud, temast asja ei saanud,
narko, alko, punapead, brünetid, blondid ja need kahtlase väärtusega
vikerkaarepead – nemad samuti.

Aga jalad ei paista seisma jäävat, nemad lähevad omasoodu.
Tuul paitab, päike soojendab, vesi puhastab,
leek kõditab, kärbsed laulavad oma laulu pärastlõunati,
hiites kolavad esivanemate vaimud, mina jalutan.

Jalutama peab, sirutama neid vibalikke,
sirutama närvi ja kaela, sirutama keelatud õuna poole
ja ainult mekkimiseks, muidu olete siin samal rajal varsti.
Karjatamas oma hingi.

Jumalata, iseendata, maailmaga, universumiga.