Vana Nugis

Vana Nugis istus maja ees,
tatistas ja puristas,
sõimles tatikatega,
nende ninade mitte seentega,
ja harrastas päikesepaistes pihukimalust.
Selline mees oli vana Nugis,
mees nagu muiste,
seniilne pläruaru,
vaba mees vabal maal.
Reedest reedeni libistas ta soliidsed
pitsid hinge alla,
tõeliselt soliidselt,
lapsed teretasid, vanemad piilusid
altkulmu ja kunagiste lähedaste vaimud
noomisid teda pühapäeviti,
sest pühapäeval puhkas isegi Jumal,
nii ka need hinged, panid oma asjajamised
pausile ja kummitasid teda
terve pühase päeva.

Vana Nugise vanemad, vanavanemad,
armastajad, sõbrad, hoolekandearstid,
tüütu perearst, lapsepõlve väljamõeldud sõber Plitu
ja kõik kunagised koerad ja kassid.
Kõik, ma ütlen kõik,
tulid ja seletasid talle, ilmutasid end läbi
imetegude ja tallasid ta varvastel.
Mitte, et ta seda tundnud oleks,
aga ta oli juba nii pooleldi hauas,
et vast ikka tundis.
Nina krimpsutas küll selliselt,
vunts väreles viinakillukestest
ja röga sülitas ta pühapäeviti alati konitopsi.
Jumalgi sülitas röga pühapäeviti konitopsi.

Armastada ja veelkord armastada,
sosistavad hinged talle,
armasta ligimest, keera põske,
andesta, unusta viha ja äng,
silita ja hellita, nuusuta loodust,
nuusuta end ja pese end,
ütle endale, et sa suudad.

Vana Nugis jõi pühapäeviti enim,
hääled ei ole kunagi hea märk,
ta mõtles ja kallutas sisse
midagi mis haises põletavalt.
Ta teadis küll, et armastab ja oskab
ja teeb seda, aga ta tundis,
et teeb seda enda moodi,
endale sobival ajal ja endale sobivatele
inimestele.

Nii istub Nugis siiani, armastab omamoodi.
Võõrustab pühastel päevadel ingleid
ja vaime, Jumalatki kui lotoga veab.
Tatistab ja rögastab, köhib
ja vaatab päikest,
endal pool jalga mullas.

Nugis peab vist plaani juured ajada
ja armastada kevadeti pungemist.
Jumalgi ajas pühapäeval juured
ja magas.