Üks tomati-kaunasupp

Sa seisad siin ja tükeldad porgandeid
ja tahad uskuda, et olen olemas,
tahad veeta ühe päeva meie elust,
kellegi kõrvaltvaataja silme läbi,
keegi teine kes kirjutaks su kõrval,
just nagu tõeline perepea,
tooks raha sisse ja söögi lauale,
kingiks sulle pisikese auto,
viiks su reisile kusagile päikese alla,
meie oma on kuidagi tõre,
siin all ei saa vihmavarje pokaali pista,
pigem pead vihmavarju alla.

Sa seisad ja kuulad mida klaverinoodid
su mälusopi varjudena manavad,
sa tead neid varje liigagi hästi,
sa tahad ju uskuda, et olen olemas,
isegi kui ainult sellisena,
sellisena kes ise olemisse ei usu.

Sa jätkad sibulatega,
pragistad koort ja liigud sügavamale,
mida rohkem sa pragistad ja sügavamale liigud,
seda enam pisaraid lesib su põsil,
sa mõtled kas pole sama minuga,
mida rohkem sa läbi varju valgust otsid,
seda enam oled sunnitud valama pisaraid,
nii mõnigi ehk tühi,
nii mõnigi soolane,
ma tean kõik on maitsnud kord elus
seda rahutut soolasust.

Sa oled nii, et kohe ei saa,
ei saa kirjutada,
ei saa varjuda,
ei saa olla.

Sa seisad ja lood oma supile nime,
tomati-kaunasupp,
oma kurbusele pole sa veel nime leidnud,
sa seisad ja kuulad oma südame häält –
Einaudilik sale klaveripala,
sa kuulad mõni kord ka minu südame häält –
Lacrimosa.

Täna laulavad meie südamed koos,
kui seisad siin ja kergitad kaant.

Supp on valmis,
meie samuti.