Seltsimaja

Enam ei olegi seltsimajasid.
Või noh on, aga mitte selliselt,
nagu meie vanematel
ja vanavanematel.
Seltsimaja oli kultuurimaja,
oli nagu omaaegne hiis.

Toodi ohverdusi taarale,
selle nime otsesemas tähenduses.
Kositi läbi tantsuliste numbrite
ja löödi kokku nii sarvi kui toobreid.

Ruja lammutas, Fix, Apelsin,
Singer Vinger.
Neid oli veelgi.
Eesti mastaabi järelkaja,
kes endiselt kajavad.

Kohila poole oli rong tulnud.
Esinejaks – ei mäleta kes,
aga rahvas oli vagunite katustel.
Maanteedel kündsid
mootorratta jõugud jne jne.

Nõukogude aja trubaduurlik
eluolu läbi nende seltsimajade.
Omamoodi võitlus valitseva korra
ja inimloomuse vasta.
Omamoodi uskumine noorusesse.
Selle aja inimesed –
beebibuumi järgne generatsioon,
nemad tajusid maailmalõppu
oma punaste komsallikestega
ja "kuuskümmend aastat nõukogude jalgpalli"
lühkaritega.

Nad panid elule tule otsa
ja põlesid kaasa,
seni kuni punastest sallidest
said siidisallid
ja Abbast sai Terminaator 2.

Vabaduse tulekuga kadusid
ka enamus seltsimajasid.
Nüüd võis kõike teha,
kõike öelda.
Aga eestlasele meeldib
vastumeelsus, salaja irvitamine
ja süsteemi õõnestamine.
Nüüd aga polnud enam mõtet
ega vahet.
Nüüd oli aeg hakata lapsi kasvatama,
neid samu mis valmis tehtud,
maha kantud.

Kuni järgmiste seltsimajadeni,
seltsimeeste ja vennasrahvasteni.