Magamata päev on jälle möödas,
nüüd pigistan viimast välja
ja meenutan aega kui veel väike tüdruk olin,
see oli veidruste aeg,
see aeg, kus vaatad metsa poole
ja loodad seal kohata üht haldajat
või ükssarvikut,
või jumala eest kasvõi kurja nõida,
kedagi või midagi mis ei kuuluks
siia maailma,
siia päeva.
Sel veidruste ajal kasvasid puud äraspidi
ja meie palkmaja seintes krabistasid hiired,
talviti puhusid tuuled põrandalaudade vahelt sisse
ja ma mõtlesin välja,
et olen Jääkuninganna jäises kambris,
või mõtlesin välja, et olen kasulaps
ja varsti tullakse lendava tõllaga,
jessuke, ma isegi mõtlesin,
et kõik see ehk võib juhtuda,
ja see on väikeste tüdrukute suurim pahe,
just nimelt enesele,
juba lapseeas purustad oma lootusi,
purustad ise, sest maailm on nii reaalne,
et reaalselt unustab mu ära.
Reaalne maailm on nüüd mu kodu,
selles kodus on mul koer ja kass
ja oma väike kivimaja,
lapsed, äi ja ämm ja üks kasutu mees,
ise olen ametilt unistaja,
selgemini arhivaar.
Unistan unistuste täitumisest,
hägustan piire ja kamandan meest,
kamandan, sest ta on mul väike kutsikas,
minu oma ainukene täitunud unistus.
No comments:
Post a Comment