Kollane on meie

Niivõrd palju kevadeid on elatud
ja pole kordagi märganud üht kollast liistu,
minu linna, minu naabermaja seinal,
veerenni all tilpnemas.

Mida kõike see liist näinud on,
mis kõik tema alt möödunud,
vanana mõtledki selliseid asju,
isikustad esemeid, sest inimesi
on elu jooksul juba küllalt isikustatud,
pole neile enam seda empaatiat,
ei jagu eneselegi.

Üks väheseid puumaju siinpool jõge
ja see liist, endiselt nii kollane,
ülejäänust kuidagi maha jäänud,
nii kulumise mõistes,
kõik teised majad on juba ammu
vana kesta uue vastu vahetanud,
liist ikka kobrutab ja väriseb.

Tunnen ennast selle liistuga ühte olevat,
kõik juba ammu uued usud võtnud,
uued poliitikad,
heh uued sugulasedki,
need kes ustavateks jäid, need on mullatoidul,
vahest saavad paremini süüa kui mina
siin selle pensioni eest.

Tunnen, et olen vist unustatud,
nahk on sama kollane,
see vist maksast,
aga igapäev mõtlen surmale
ja tema minule mitte.

Seniilseks end muidu ei peaks,
aga targad raamatud teavad rääkida,
et kui juba kollaste liistudega end samastad,
egas siis palju jäänud pole.