kui traditsiooniks, kultuuriks
või kellegi nõdrameelsuseks.
Aga minagi nooruses katsetasin.
Esimeste purjutamistega seoses
oli tore end välja elamas käia
noorteõhtutel palvemajas.
Seal olid ilusad tüdrukud,
nagu meelitamas kohe
püha kolmainsuse
vettivasse vahesse.
Seal sai harjutada väitlemist,
filosofeerida ja uurida.
Arendada silmaringi.
Kodukoha statistiline silmaring
oli nagu hiirevitt.
Mina aga olin juba siis
poeetilise kallakuga.
Aga need tüdrukud ja naised –
nii kaunid.
See teadmine veel, et enamus,
jah enamus olid nagu
noppimata ploomid.
Sex hopper, cherry popper.
Tollal põhines kõik mängul,
teatraalsusel.
Eesmärk ei olnudki otsene
kontsamurdmine,
kui et rohkem vaadata mis saab.
Palju suudad ära rääkida.
Palju suudad välja keelitada
nende tõelist arvamist asjast.
Mida rohkem ära rääkisin.
Mida rohkem keelitasin,
seda enam mõistsin
inimese hingeelu.
Need inimesed olid kas
katkised või kadunud hinged,
kellele liisk langes usu kasuks.
Need inimesed olid
vananenud vaadetega vanemate
järeltulijad, kes soovisid
ainult ja ainult oma vanemate
lugupidamist, silmapilgutust
ja ilusat sõna.
Mitte olla enesestmõistetavad.
Minu joomine hoogustus,
tundes nende valu
ja nähes seda maski
mille taha varjamine nagu hetkeks
neile lootust andis.
Oma terava keele lükkasin
nii mõnelegi kõrva,
aga tollal oli mul veel tundlik
südametunnistus.
Esimeste toast väljapoole
jäänud erektsioonide saatel
panin ma oma filosoofi
ja keigari ameti maha.
Edaspidi valisin välja,
nüüd järele mõteldes,
need kõige väärtuslikumad,
kõige õrnemad hinged,
kellega lävides
ehk nende ja endagi teismelist
maailmatunnetust parandada
ja arendada.
Või olin ma lihtsalt kiimas.
No comments:
Post a Comment