Sandra Saeveski

Sandra Saeveski on minu nimi
ja ma ei mõista, miks mees mul nii pahur,
muudkui aina jonn ja jonn,
kiigutab pead ja tujutseb,
mingid meeste päevad vist.
Olen sellest lugenud, pidavat hullemad olema
kui naiste omad.

Mees on muidu tore, kui ainult vähem räägiks,
mina olen Sandra Saeveski,
mina olen tasane piiga,
mul on palju õdesid, vendi,
arvestan teistega küll ja veel,
aga seda heidab mees mulle ette.

Heidab ette enda vanade kogemuste mõjul,
vanade armastuste vead,
heidab ette mineviku hädasid.
Elab neid läbi.

Aga mina olen Sandra Saeveski,
tasane piiga,
mina andestan ja armastan edasi,
mina kratin ja kallistan,
keedan ja kütan, kasin ja lesin
tema habeme vastas.

Mõistan tema valu,
mõistan tema ilu,
sest olen ainult tasane piiga.

Mina olen eluaeg tundnud ja andud
platoonilist armastust,
enne oma meest,
enne oma pahurat, jonnakat elukaaslast.
Ma ei pahanda, et ta on otsustanud vihata
naisi endiste pahede pärast,
ega ma isegi niivõrd kiindunud naistesse ole,
teada on, et mehed naisi ei mõista,
naised aga küll ja nemad vihkavad üksteist.

Teada on, et oma naiselikkuse tõttu
olen tema viha ohver,
tema aga naiste ohver,
armastuse ohver,
mina ei ole lubanud talle maad ega merd kokku,
mina teen kõik lubamata,
sest olen tasane piiga,
olen Sandra Saeveski.

Küll ka mees kord oma hingehaavad korda saab,
lakume koos neid haavu.

Mina tahan tunda, et olen olemas,
eriti kui see on tema pahurate käte vahel,
selle kiikuva pea vastas.
Mina ei salli samuti mehi,
aga mina ei salli neid sellepärast,
et nemad ei ole minu pahur mees,
nemad on võõrad
ja mina olen ikkagi ju tasane piiga.

Küll mees ja naine ongi
nagu lapsena arvasin,
nagu koer ja kass,
küll käib krattimine
aga meil kodus oli nii,
et kui söögikausi õue tõid, oli kisa
ja kui hiljem leiba luusse lasti,
olid nad jälle kaisus ja nohisesid.

Eks ikka minagi lapsepõlve
ellu kaasa tarinud.

Panen nüüd söögi lauale
ja lähen noomin seda kallist
kurimurit,
mis ta seal turtsub.