Lõikas nagu võid

Meie kodus polnud kunagi teravaid nugasid,
alati nürid,
terita palju tahad,
polnud tegelikult miskit teravat,
vikat – nüri,
adrad – nürid,
no absoluutselt kõik,
aga vot keel, see oli terav,
liigagi.

Isal oli see elu jaoks parim relv,
selline mida sai otse näkku lüüa,
et ikka aus oleks,
et ikka mingi seljataga pusija poleks.

Emale oli see tundmata,
see vahedus,
ema õppis käigupealt,
õppis ja lahkus varakult
käigupealt,
ema ei olnud terav,
oli pehme, oli noor,
oli ema nagu ikka.

Mina olen kaheteraline mõõk,
pooleldi pehme,
pooleldi vahe,
pooleldi kõike.

Elu on nagu ikka,
enda loodu,
enda poodu,
milleks enda loodut näkku lüüa,
milleks endaga niivõrd halvasti käituda.

Minu kodus on noad teravad,
puudub vikat,
puudub ader,
keel on suus
ja keelele omaselt tavaline.

Teravat võtan vahest harva käigupealt,
vahest harva,
siis olen nii mõnigi kord terav,
muidu mitte,
muidu mitte.