Võtaks järgi

Mul oli vanaonu, kui pisem olin,
mäletan, pidime talle Mustamäele
külla minema, vanaonu oli
vanapoiss, ei olnud temal
lapsi ega naist.
Arhitektiks oli õppinud
nõuka ajal,
teda ennast oli lastehalvatuse tõttu
kodunt välja aetud,
üks jalg oli lühem kui teine,
tugev poiss, ta oli ainult 14,
lõpetas koolid
ja nüüd saavad inimesed
tema arhitektuurseid sünnitisi
nautida, klõbistada nende
majade trepikodades
tipskingade ja nätsudega
mis talla all tilpnemas.

Ei mäleta Tallinnasse sõitu,
tean, et vana kollase mersuga
me sinna läksime,
isa sai selle kuidagi tehnopargist,
oli vana takso olnud
80ndate Saksamaal,
seal olid ka siis
kollased taksod,
mina ikka arvasin, et NY-gi
pärusmaa.

Mustamäel on need jõletu kõrged
paneelmajad,
kus siis kitsad liftid aitavad
jalavaeva leevendada,
need liftid olid täitsa
surmalõks,
sõidu ajal kostis selliseid
helisid,
nagu keegi saeks ja tambiks
kusagil trosse ja kaableid.
Ja sellega me sinna kõrgusesse
läksime,
kilina ja kolinaga,
mina kartsin ääretult palju,
tänasel päeval hoian end
sellistest kogemustest.

Isa võttis ikka külakosti kaasa,
mingi vahvlitort oli vist,
tilistasime kella,
lasti sisse.
Vanaonu oli selline karune mees,
võibolla mitte alati,
aga siis kui seal
meid võõrustas,
arvasin küll, et kusagilt
hüppavad teisedki mõmmikud
püsti.
Ta nägi väsinud välja,
natukene kohmetu,
madala tämbriga,
tema hääl oleks võinud
sepa juures haamri asemel olla.

Mul on hea meel,
et enne surma teda nägin,
isegi kui hetkiti seda meenutan.
Hageri kirikus, oli ta endiselt karune,
aga hall, selline sinakashall,
ma polnud kunagi surnut näinud,
mitu nädalat öösel magada ei saanud.
Kahju oli vaadata kuidas surnu
väljanäituseks pannakse,
hiljem tassiti kirst kabelimaja juurde,
viskasin ka kolm peotäit savist mulda,
nagu see seal Kohila kandis on.
Keegi vist nuttis ka,
hiljem sai laua taha istutud,
viina ja süüa,
mina siis veel viina ei võtnud,
ei isutanud,
nüüd võtaks küll.