see kahtlaselt aromaatne ulm
mis toonud suve veidi kevadesse
ühe tunde minu südamesse
ühe tunde minu meeltesse
kui kavalasti õitsva põllu
on toonud teie keeltesse
nüüd sünnib uus ja sureb olnu
nüüd sünnib linn minu riigist
ja fööniksina värskest leegist
loon ikka meistertahutusest
nahaalsest mokavahutusest
nahaalsest külviaja nihkest
on segi minu sisekell
mu päeva tumedamast hetkest
saab luuleline akvarell.
No comments:
Post a Comment