Metsa veerul on oks otse maasse torgatud
seisab seal morni kujuna
ta seisab seal justkui valvurina
pärsib torme ja tuuli
tema vägi on kujutlematu
nagu magnet tõmbab ta külalisi
igal pühapäeval käivad seal lapsed
toomas kingitusi ja lilli
mis sest et iga kevad katab maa
end ise lillevanikuga
ka vanemad inimesed satuvad oma
asjajamiste käigus korraks peatuma
ja hinge tõmbama selle oksa ees
see ei ole alati nii olnud
et oks seal iidsetest aegadest torgatud oleks
see oks on märk sümbol tähis
seisab kääpavahina
valvab metsavahi pudulojust
väike põssa
kesik kes mõned talved tagasi
oma peanupu aia vahelt läbi pistis
lamab oma viimsel asemel
kord rühkis ta metsavahi õuel
kraapis nosuga augukesi
ja nurus paitust
ei kartnud ta inimesi
inimesed olid tema sõbrad
lapsed ukatasid temaga
vanemad priitasid paremate paladega
hommikuti kui metsavaht tööle end asutas
istus põssa alati ootevalmilt ukse ees
temale oli vabadus lubatud
temas oli juba sünnist saati midagi teisiti
seda märkas omanik
et seda põssat ei omata
ta tuli ja läks kuidas soovis
noorepõli möödus talle nagu pisikestel ikka
uudishimu tõstis tema pead ja seadis suunda
hirm pani paika piirid
ja iga päev ükskõik kui vaikne
oli tema jaoks seiklus
kord kui põssast oli sirgunud tugev siga
sai naabrimehe koer valla
teadagi et ketis koerad on tiba temperamentsema olekuga
ja nii toimus kahe muidu sõbraliku
naabri kokkupõrge
oli karvane naabrimees otsustanud
peremehe kombel nuuskida ja territooriumi
laiendada põssa kodumaa pinnal
see aga ei sobinud mitte üks teps
põssa tõi kuuldavale sõjakisa
mis paneks värisema isegi
tugevama spartalase
kisa mis laste sõnul oli
haavalt koore rebinud
kisa mis majavammi kössitama pani
selle sama kisaga tormas ta naabri Muri poole
tõde ja õigust nõudma
Muri kalkuleeris kiiremas korras oma järgnevad käigud
ja otsustas naasta oma piiridesse
põssa polnud tegelikkuses kuri
ta oli kohe selliste mõnusate võngetega
aga ta armastas oma kodu
ja kalleid kaaslasi
armastas porisevat vanaema
kes iga päev putru keetis
armastas vaikset aga töökat metsavahti
armastas ema kes millalgi peale tema sündi
kadunuks jäi
ja armastas pere pisemaid
nende silmade sära ja kilkeid
vallatusi augustivihmas
ja rännuteid kopli poole
põssa ei nõudnud ja ei vingunud
tema tundis oma vabadusest rõõmu
ja soovis seda jagada
mõnigi kord tundus lastele
et ta nende keelt üritab veerida
kuid see võis ka põllul müriseva traktori
plötutamine olla
metsavaht ja põssa olid justkui vanad sõbrad
oli ju metsavaht raskete aegade mõjul
kord purjus peaga aedikusse tukkuma jäänud
ärgates aga leidnud ta põssa enda kaisust
eks ikka et kallis peremees külma käes ei kannataks
põssa rühkis aastaid
enne kui oli märgata tema väsimist
ei teatud mis vaevas tema puhast hinge
ei pakkunud söök talle naudingut
ei augustivihm
aina rohkem ajas ta enda asju
vaikselt nohistades
lõpuks polnud teda mitu päeva kuuldud
ega nähtud
vanaema leidis ta lauda kivimüüri tagant
saepuru hunnikust
kuhu ta arvatavasti viisakuse pärast
teiste ees
hingitsema läks
nõnda üürike oli selle väikese tegelase elu
nõnda suure tähendusega pererahvale
nõnda vaba ja puhas
nõnda tähenduslik
oks oli ise tollal veel osake nõlvakul asunud tammest
mis imepärasel kombel koos põssaga vaikselt lahkus
tamm väsis samuti
ja jättis austuseks enda hingetüki
valvama seda kääbast
millele kevad iga aasta lilli istutab
kääbast mis kord kasvab mäeks
kääbast mida igaüks näeks
ja mõtleks
mis müütilised kangelased
lamavad seal all.
No comments:
Post a Comment