Omajagu tiksumist

Mina olin väikene kui lennukid üle plarisesid,
ma ei osanud siis veel lugedagi,
mäletan taevasse vaatamist,
pilved olid vahetevahel nii madalal,
et tundus, kui redeli ehitaks,
vast saaks puudutadagi,
või meeldis mulle see kuidas nad
üle taevavõlvi tuiskasid,
kuhu neil küll kiire võis olla,
kusagile põhja poole jäätunud
esivanemate juurde
või lõunasse ekvaatorile,
seal kus niiske ja palav
ja ahvileivapuud,
need ahvileiva puud,
ma mõtlesin, olid ju nii kõrged,
kas need ei seganud pilvi
oma teel.

Jah väikesena tundubki kõik nii suur,
nii hirmutav,
aga mõnikord tundus hirmutavam
see jube passimine,
omal ajal ainult passisidki,
küll toidujärjekorras
talongidega, mis taskus ise
süüa ei küsi,
küll mobilisatsiooni ajal
värbamiskeskuste uste taga,
ei teagi, miks neid värbamiskeskusteks kutsutakse,
tollal oli see kohustuslik,
siis passisid kusagil rõskes kongis,
kui midagi valesti oli,
kas siis valitsustega,
või inimestega,
ikka ja jälle sai passitud,
aga passides tulid mõtted,
need hiilisid tasahilju,
nagu vaiksed hiirekesed,
kes näljaga kisama panevad
ja oma pesakondi sinu kõrvade vahele teevad,
vahel meenutasid neid samu lennukeid
või neid pilvi,
lapsesilmaga nähtu on ikka ju nii süütu.

Mina võin küll vist öelda,
et humaansuse suutsin säilitada,
isegi siis kui pidid olema karm,
mõtlesin selle läbi,
et isegi vastasel on ju mundris mehed,
kellegi pojad või isad või vanaisad,
neilgi on kodus emad ja talu,
või värske kallim,
kui hommikune roosinupp,
mis oma aroomidega meelele tuge pakub,
nemadki käisid mõnikord pagari ukse taga
värsket sooja saia ostmas,
siis kui veel oli seda hüve,
neilgi olid klassid pooleli,
rebiti ju põhiosa otse koolipingist,
eks oli neid ka kes ei raatsinudki
endale pähe aritmeetikat
ja geograafiat ajada,
need olid kindlasti need samad,
kes hiljem Poola all ära eksisid
ja pärast vangilaagris kopitasid.

Verel oli vist kunagi teine värv,
nüüd on kuidagi nii erev,
vanasti sai nii hakkama,
et emotsioon oli kusagil seespool,
seal selle vana tiksuja kandis,
täna on kõik nii värviline,
kõik on kuidagi emotsionaalsed,
aga see vist on meie endi asi,
pidigi omal ajal vähekene tuim olema,
nii mõnigi kord võis väike võpatus
või pilgu seadmine sulle pileti kinkida.

Hea, et ma naise endale ikka leidsin,
selle üle on mul hea meel,
temaga tuli isegi siis emotsioon lagedale,
minu tiksuja jättis minuteid vahele,
nii kaunis oli Elfriede
kui ta vadakut loomadele kallas,
loomad olid samuti kaunid,
oma tõugu piimaandjaid
ja villakasukaid,
ikka hanesid ka,
need valvasid kodu pingsamalt
kui Sipu,
Sipu oli üks naljakas tegelane,
selliste täiskuu silmadega krants,
alguses olid need silmad korras,
aga mingi õnnetus oli nendega
halba korda saatnud,
see koer oli nagu vaim,
ta hääl isegi ajas öösi
väljas kolades hinge alt jahedaks.

Kõik need ilud ja valud on nüüd möödas,
nüüd on uutel inimestel uued ilud ja valud,
keeled on uuemad
ja riided ja mõtlemine on ka uuem,
meie omadest on mõni alles ka,
aga meie omad ei räägi eriti,
vaikiv ajastu vist.