Õhk on täis pinistajaid
suuri väikeseid ja verd imevaid
aga õhk on nii toores
nii toores ja äsjane
kusagilt võpsikust kostab sahinaid
eemal prõksub lõke
ja ise muutud samuti tooreks
nii tooreks ja äsjaseks
taevakaaned paotavad endid
ja loodus kõnetab
ole ainult mees ja kuula
kuula looduse laulu
kuula kuidas laulab oma üksildast laulu
eile kõndis neid samu radu kitseemand
tema vesised silmad jälgisid vasemalt ja paremalt
radu mida inimsilm ehk ei märkaks
radu mida mööda sokuonklid emandaid hiilivad
haugatused rebivad linde okstelt
kui raja mõlemisse otsa ilmuvad kaks
isehakanud kuningat kaheharuliste kroonidega
ja sabapeeglid mis võrgutavad tugevaimagi
nende kered auravad
ja haugatused ajavad õhu segamini
justkui allilma isandad
selgitamas välja troonipäringu
selgitamas välja õigused
pruusates ja põksudes
möirates ja nõksudes
nõnda kestis armupalang
ja emand lahkus kiiremat teed pidi
lahkus parematele jahimaadele
sest selle padriku õigused langesid inimesele
nüüd on siin prõksuv lõke
käte ja käppade jäljed ja rauane hõng
nii toores ja äsjane
nüüd on siin raud ja teras
keset sammalt ja puitu
nüüd on siin allilma isandad
pidamas pidusöömaaega
keset looduse üksildast laulu.
No comments:
Post a Comment