See lumi, mis tulise tuisuna
oli kohe kohe
katmas ootajate pealised,
See
üksik tuules laperdav kajakas,
see kodutu koer ooteplatvormil,
ei tea mis, aga
miski see oli,
mis muutis
inimesed ärevaks
ja pani puusa
nõksuma.
Eks külm tegi
vast oma töö.
Ja seal keset seda
lund ja melu –
mannekeen, kui
üksik ootaja/vaatleja,
toodud kusagilt
soojast,
õlad lumevaiba
all
ja kõht
sillerdamas jääkristallidest.
Mannekeeni kõrval
hädise olekuga
meesterahvas,
vanust võiks
oletada,
vast pole mõtet,
aastaajad ja
alkohol
olid nagu vaod
vajutanud
pitserina tema
kolpa.
Seal ta seisis ise
sama liikumatu
kui ta kaaslane ja
ootas.
Ootas ehk paremat
elu
või kunagist
armastatut
või järgmist
rongi.
Nii nad kõik seal
ootasid,
kuhugi minekut,
kuhugi tulekut.
Kellegi embust,
kellegi
lugupidamist,
kedagi kes oleks.
Vandujad
koolinoored,
üksikema oma
külmetava piimakärsaga,
noor luuletaja
ja ülejäänud
foon samasuguseid siplejaid.
Siin on alati
ootajaid olnud,
juba vanadest
aegadest.
Kord ootas siin
Ivan Julm
võitu mida ei
tulnud.
Kord aga Taani
kuningas
jumalikku
ilmutust.
Tänasel päeval
ootab siin linn –
suur hingeldaja.
Homme võibolla
haigutab siin tühjus,
iial ei tea.
Keerulised ajad.
Mannekeen oli ehk
ainus tõliselt elav ootaja,
kui ta nii apaatne
poleks olnud.
Natukene
vabameelne riietuses,
sest mida polnud
seda polnud,
aga elav siiski.
See klaasistunud
silmadega makronukk
oli tema kõrval
seisva vanamehe
ainus tuusik ja
sõber,
ainus side välise
maailmaga,
ainus elu mõte.
Põhjus milleks
oodata.
Vanamehe elupaik –
aadressita,
eluolu samuti,
vaimne tervis –
hädine,
armastus –
postuumne.
Ise arvab ta end
olevat
kusagil
vahepealses staadiumis,
seal elamise ja
elatumise piiril.
Värske leitud
sõbraga
plaanis ta hüpata
rongi raudsete
hammaste vahele,
aga nüüd sajab
lund
ja ta enam ei
teagi kas seda täna viisakas
teha oleks.
Kas täna katta
lumevaip
vereplekkidega
ja rikkuda teiste
ootajate
nauding võrratust
kliimast?
Kas täna sõita
minema
järgmisesse
sfääri.
Mannekeeni
vaadates
tärkas temas
justkui uus tulemine,
sitta sest rongist
sitta sest ilmast
läheme koju.
Ning siis langes
vanamees
oma uue sõbra
kõrvale pikali,
veri kattis oma
vanikuga perrooni
ja rahva ahastus
suutis isegi
kajakaid peletada.
Kusagilt kaugelt
oli tunginud kuul
uue tulemisega
mehe hinge,
mannekeen võis
ainult tuule käes kiikuda
peale hooldaja
käekäiku
ja loota olukorra
paranemisele
sest mis sa ikka
teed
kui oled mannekeen
tuisus.
No comments:
Post a Comment