Ärkamine

Taevast sajab alla
tuhandeid pärlpiisku
sinu tuhakarva mantlile
kui ootad mind

ma jään vaikselt seisma
kusagil kuhu sinu
pilk ei küündi
ja jälgin kuidas sa oled
kuidas parem jalg
üle vasaku
ja vastupidi käib

kuidas su hing
rõske õhuga väljub
ja moodustab kloppimata
linasid läbi kevadise hämu

kujutan ette sind
selliselt et ei tunnegi
ja näen sind esmakordselt
sellisel juhul kujutan ette
et valutaksin südant
miks küll nii hurmaval
neidisel lastakse
seista külmas

miks ei tule keegi
ja ei kata teda sooja
tekiga
miks ei armasta teda
keegi just nüüd siin

mina seda ei teeks

aga siin ma olen
ja kujutan seda ette

võibolla kujutan kõike seda ette
võibolla ei olegi seal sind
võibolla näen ma und
ja kohe ärkan üles

võibolla olen üledoosis
kusagil mordoris
krampides ja näen
elamata elu

sind võiks näha iga päev

ma ärkaks ja tunneksin sind
hommikul esimese lõhnana
pesemata hambaid
seda imalust

ma ärkaks ja näeksin
sinu kloppimata linu
sinu tasast looklevat ihu
sinu pruunjas-valget tapeeti
mis isegi kaine peaga
hingeldab

kui ma ainult ärkaks
siis ehk ei külmetaks
sa niivõrd

peletan viipega kujutlused
ja pärlipiisad
sammun sinu mureliku
ilme poole
ja sätin naeratuse sinna

lähme koju koos ärkama.