S.L.

Täna nägin teda jälle,
ta kandis uduhalli
pool läbipaistvat
kleidikest.

Ma tean ta jälgib mind,
satun temaga nii mõnigi kord
ringtee kandis kokku,
mulle nimelt meeldib seal
mõtteid koguda.

Kord sattus ta meile külla,
kellegi tuttava kaudu.

Alguses natukene hirmutas,
aga tal on näojooned
sellised, mis mind paeluvad,
mu oma naine on kena,
ma tean,
aga sellist veidrat tahutust,
nagu temal,
kahjuks ei ole.

See on veidi problemaatiline,
sellises moraalses mõistes,
aga ma mängin kaasa,
loodan teda silmanurgast
kohata,
ehk ütleb ta ka midagi,
ei taha peale käia.

Eile nägin teda unes,
või on asi nii kaugele läinud,
et ta mind seal ka jälgib,
isegi unes nägin teda vilksamisi,
terve öö.
Tal polnud riideid ühel hetkel,
see andis päevastele
kujutlustele liiga palju voli.

Naine kord küsis märkmiku kohta,
et kas minu uus kogumik,
valetasin.

Sain teada, et neiuga ei pidavat
korras olema,
trauma ja kodusel ravil,
tabletikuurid
ja vastuvõttudel peab käima,
hullukene pidi olema.

Miks ma endiselt seda naudin?