Oleksin ma saunaeit

Ema oli kunagi pangaametnik,
nüüd teeb ta koolitusi
ja tegeleb lihtsamas keeles esoteerikaga,
kunagi olid arvud,
nüüd on sõnad ja vägi.

Ise olen juba 22,
viimane taks nagu öeldakse.
Ema ikka enne uut meest
ja uusi lapsi,
õpetas seda ja toda,
aga armastamine,
see tuli hiljem,
see õppetund tuli värskelt
eelmise aasta talvel.
Ärksad ajad olid.

Polnud kunagi mõtelnud,
et kus minu prints valgel hobusel
või mis autoga,
mina mõtlesin teisi mõtteid.

Nüüd on prints siin,
polegi eriline prints,
rohkem nagu kerjus,
joomisprobleemid
ja kirjanik veel tagatipuks.
Jälle on ärksad ajad.

Ema ütles ikka, et häirib see
millel lased häirida.
mina rohkem mõtlen,
et häirib see millel lasen sündida.

Mees on nagu ullike,
kui koju saab,
tema eriti.
Aastaid oli ta üksi külma käes,
varakult tööle ja oma elu peale,
see teeb vintskeks
aga kasvatab kibestumist.
Närviline kuju,
aga temas on seda sära,
vaja ainult lihvida veidi.

Mõnigi kord käin ema juures
tema silmi vaatamas,
need ütlevad rohkem
kui tuhat sõna,
eriti kui kodus lihvimine hoogustunud on
ja mees sellest üleliia ärritatud.

Täna olid ema silmad kinni.

Aga mina tean,
mehest saab kirjanik,
tema silmad ei valeta,
suu teeb seda tihti.
Minust aga kirjaniku naine.

Lubas mind mõne aasta pärast
presidendi ballile viia,
kui ta juba kultuurimaastikku harib,
mina seevastu lubasin teda kutsuda
kui presidendiks hakkan.

Täna on mees rahulikum,
mõnikord ajab mind köögipõrandale
valu tundma,
aga eks me seda kõik tee kord elus,
vahest kaks.

Kujutasin teda ette ühe suure puuna,
sellisena, mis täiesti surnud veel pole,
aga sealmaal.
Siis kujutasin ette et olen vihm
ja päike ning äratan selle puu,
nüüd on puu raiutud
ja sellest tehtud saun,
kõigil tore soojas olla,
leili visata, vihelda
ja tunda kaasa kõigile
neile külma käes seisjatele,
kes varakult oma elu peal.

Jah minu puust saab kord saun,
hoiab kõiki soojas
ja mina saan saunaeideks.

Ema kutsun ka sauna.